Juba mõnda aega olen plaaninud siia hakata kirjutama oma mõtteid, treeningutest ja tööst hobustega. Siinkohal tsiteeriksin Allan Hamilton´i :“I call horses ‘divine mirrors’ – they reflect back the emotions you put in. If you put in love and respect and kindness and curiosity, the horse will return that.”
Noorte hobuste ratsastamisest, saduldamisest ja tööst nende toredate vahtralehtehtedega kirjeldan mõnes järgmises kirjatükis.
Tänases kirjatükis tahan keskenduda “probleem” hobustele. Kuidas klassifitseerida hobune probleemseks? Kas me saame seda teha, millest ja kust algab probleem? Hobune on hobune, nagu inimene on inimene, igaüks meist on omamoodi, seega ma ei tahaks hobuseid klassifitseerida probleemseteks ja mitte probleemseteks. Tuumani jõudmiseks tuleb vaadata kogu tervikpilti ja siis vähehaaval tekkinud lõngakera harutama hakata.
Tean ja tunnen, et olen omale kaela riputanud “tõprataltsutaja” tiitli. Uhke nimetusega tiitel missugune, pole ju paha. Jah, tunnistan, et olen see “hull”, kes on nõus selga ronima ükskõik, missugusele toredale hobusele. Olen saanud kõnesid, kirju hobuste omanikelt, et meil on selline x probleem ja veel lisaks see probleem, kas sa saad meid aidata? Jah, üldjuhul ma lähen appi, ma katsun kõiki aidata, niipalju kui ma oskan ja saan, aga ma ei ole imetegija – tähtis on jõuda tuumani, millest on probleemid alguse saanud.
Millest tekivad probleemid ja miks tekivad probleemid? Sellele küsimusele saab ja võib väga mitmeti vastata. Kas on tegu mittesobiva varustusega, võib-olla teeb ratsanik midagi valesti. Hobune on mentaalselt ja füüsiliselt kurnatud, et ta ei saagi näidata oma tegelikku potensiaali ning seetõttu me sunnime hobust aina enam oma tahtmisele alluma, mis tekitab probleeme.
Hobuseid on erinevaid ja igalühel neist on oma tugevad ja nõrgad küljed. Oma tööd tehes lähtun ma tervikpildist ning üritan sõitjalt, omanikult võimalikult palju informatsiooni koguda, et ma teaksin, milles võib olla probleem, mida parandadma on vaja hakata, enne sadulasse istumist.
Ma ei ole kohtumõistja, arvustaja ja ma ei süüdista kedagi, aga suur osa probleemidest saab alguse ratsanikust.Me kõik teeme vigu, ka mina aga oluline on oma vigu tunnistada ja jätkata proovimist, ning üritamist.
Kõik algab “peast”, kes seda tervikut juhib. Meie, ratsanikuna, anname oma juhtimisvõtetega hobusele märku, mida me temalt soovime. Kui me seda, aga õigesti ei tee, ei pruugi hobune sellest aru saada. Aina enam kasutades valesi juhtimisvõtteid võib viia see edasiste probleemideni. Me nõuame, aga sellele ei järgne tulemit. Me karistame hobust, asja eest, mida ei suutnud ratsanik talle korrektsete juhtimisvõtetega arusaadavaks teha. Lumepall hakkab veerema. Järgneb vastuhakk, me karistame hobust ratsaniku vigade ees. Järgneb taas vastuhakk ja ongi probleem tekkinud. Kui me ei lahenda probleemi eos, süveneb see aina edasi, mille tulemiks on hilisem “probleemne hobune”, kellega ei taha keegi ratsutada või keegi ei saa sinna selga istutud. Ütlen alati, pole häbiasi abi paluda. Kui oled hädas, palu abi. Kui sa ei palu abi, siis sa ka seda ei saa.
Tahan panna teile südamele, kui ratsanik tunneb, et ta kardab, ei julge ratsutada, siis palun ärge ratsutage pigem üldse. Leidke keegi kogenum, julgem ja kes on nõus proovima tekkinud probleemi lahendama. Pole häbi küsida abi. Kui me kardame hobust, siis tekkinud probleem aina süveneb ning tekkinud probleemi, on hiljem kordades raskem parandada. Pigem kiire lõpp, kui lõputa õudus, sest kõik me tahame näha rõõmsat ratsanikku ning veel rõõmsamat hobust.
Olen oma karjääri jooksul kokku sattunud väga mitmete erinevate hobustega ka nö probleemhobustega. Igal hobusel on oma lugu rääkida. Üks on selge, ma olen nendega ratsutanud ja aidanud nende probleeme lahendada. Selliste “omamoodi” hobustega on tore töötada, sest minul kui ratsanikul on põnev ja väljakutset pakkuv, sest ma pean lahendama üheaegselt mitut erinevat probleemi, ma pean kogu aeg mõtlema hobusest ühe sammu ette, et mis järgmiseks või mida tema parasjagu mõtleb. Seejuures ei saa kunagi kaotada valvsust.
Toon näiteks hobuse X. Tal oli probleem, et ühel hetkel ei taha ta enam edasi liikuda. Hobune tõmbab küljed punni ja ütleb sulle konkreetselt EI. Kui sa julged teda aga ergutada ja julgustada, et palun liigume edasi, siis vastuseks saad korraliku õhkuhüppe, et palun ratsanik istu mõnda aega liivas ja mõtle, kas sa tahad mu selga taas ronida.
Üks on selge, kui ma esimest korda selle nö “probleemse hobuse” selga istun on see, et ma liigun mõttes tagasi treeningpüramiidi kõige alumise astme juurde. Milleks on ei midagi muud kui RÜTM. Hobune peab liikuma. Ratsanikuna on minu ülesanne, seda ebakindlat ja üleannetut hobust julgustada ja toetada, et edasiliikumine on just see mida mina temalt parasjagu palun. Julgegem oma hobuseid edasi sõita. Selle üleannetu hobuse esmane asi on hakata edasi liikuma. Kui me saame hobuse juba liikuma, siis oleme saavutanud töövõidu. Mille üle tuleb olla õnnelik. Me oleme saavutanud ühe esmase baas teadmisest. Seejuures ei ole tähtis, kuidas see hobune parasjagu jookseb, kas tal on pea ratsmes või mitte, sellel ei ole mitte mingisugust vahet. Kõigele sellele saame hakata üles ehitama korralikku vundamenti.
Eelpool mainisin, et kõik algab juhist. Miks ma nii kirjutasin? Toon näiteks järgmise hobuse Y, kes tuli minu juurde probleemiga, et hobune hakkab ratsaniku kõikvõimalikele juhtimismärguannetele vastu. Hea küll, hakkame seda probleemi lahendama. Mul võttis hea mitu päeva aega aru saamaks, milles probleem seisneb, sest mulle see hobune ei tahtnud kohe üldse rääkida, milles on tema mure, et miks ta parasjagu nii käitub. Antud hobune Y vastas absoluutselt kõikidele märguannetele, mida ma temalt palusin, täitis kõik oma ülesanded, mida ma temalt palusin. Justkui probleemi ei oleksi. Probleemi pea tuumaks oli ratsanik, kes ei suutnud ennast õigel hetkel lõdvestada ja anda hobusele kätt järele sellel hetkel, millal hobune seda palus. Ratsaniku staatiline pinges käsi oli antud juhul probleemiks. Ma ei pea end jumalaks, ega imetegijaks, aga julgen öelda, et ma ei saa aidata ainult hobust vaid ma pean aitama ka ratsanikku, kes temaga peale mind ratsutama hakkab.
Ma võin “remontida” hobuse töökorda, aga kui tulevane ratsanik, ei tunne huvi, mida olen ma teinud, miks ja kuidas, siis olen natukene kurb. Olen tihti mõelnud, et ma töötasin selle hobusega, aga mis siis nüüd saab, kui ma olen selle hobuse koju saatnud. Kas ratsanik saab temaga hakkama, kas lahendatud probleemid kerkivad taas päevakorda, kas kõik on ikka kontrolli all? Need on vaid mõningased küsimused, mis kerkivad mu peas, kui olen teie toredad hobused teile tagasi saatnud. Jah, ma muretsen nii teie kui ka teie hobuse pärast, sest iga teie hobune jätab jälje ka minu karjääri. Pole midagi toredamat kui näha hiljem õnnelikku ratsanikku ja hobust, kes on taas üksmeele leidnud.
Probleemide lahendamiseks ei ole kindlat kuldset keskteed, sest probleemid on erinevad, mis vajavad ka erinevat lähenemist. Paludes abi, julge kasutada ka oma ratsionaalset mõtlemisviisi, kas see on just see, mis võib mind aidata. Võib-olla saab ka kuidagi teistmoodi. Arutlega ja mõelge sellele probleeme lahendades, sest kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Minagi eksin ja teen vigu, mis on täiesti okei, mille põhjal teen omakorda järeldused, et antud isendi puhul ei pruukinud selline probleemilahendus sobida, mistõttu pean tegema järgmine kord midagi teistmoodi. Tehes vigu, me õpime tehtud vigadest.
Julge teha vigu.
Püüa parandada oma vigu.
Kui ei oska, küsi abi.
Võta aega, ürita ja katseta.
-Magnus-
magnusjarve.com 